17-aastane kass

Otsin kassile uut omanikku.

Ma ei taha midagi välja mõelda, ma räägin loo ausalt, nii nagu see tegelikult on. Olukord on järgmine: minu vanaema suri 2 aastat tagasi, aga tema kass jäi alles. Pärast surma viidi kass kohe koju, aga ta ei saanud meie kassiga läbi stressi, pissis suvaliselt kõikidesse kohtadesse peale tualeti. Kõik oleks hästi, aga korter oli üürikorter ja see olukord tekitas stressi kõigile pereliikmetele, sealhulgas kassidele (meie ja vanaema omad). Ootasime aega, lootes, et ta harjub ja tunneb end koduselt, kuid kahjuks imet ei juhtunud. Ta elas meie juures üle kuu, aga lõpuks tuli meid tagasi viia korterisse, kus elas mu vanaema. Ta harjus seal elama ja käib normaalselt tualetis. Elan Tallinnas, kass on Jõhvis. Tulen 2x kuus, toon süüa, wc, koristan, pesen ja pai teda. Kui mind seal pole, läheb mu sõber teda toitma. Kassil on inimesteta väga igav. Ta muutus armastavaks ja hellaks. Kass elab üksi kaks aastat. Mul on temast nii kahju, et mu süda murdub, et ta ei kannataks, paljud inimesed soovitavad ta magama panna, aga ma ei saa seda teha. Kass, muide, saab augustis 17-aastaseks, ta tunneb end oma vanuse kohta suurepäraselt, on jõuline ja aktiivne. Ütlen kohe ära, et vaktsineerimisi pole, ta ei ole steriliseeritud, mikrokiibita, passi pole, ta on tavaline kodukass. Tahaksin anda ta mõne vanaema või muu inimese headesse kätesse, kes teda armastaks ja tema eest hoolitseks, teades tema vanust ja teades, et ta võib lähiajal meie maailmast lahkuda. Omalt poolt olen valmis talle igakuiselt süüa ja wc-d ostma ning võimalusel korra kuus ka külastama. Loodan talle vanemas eas leida hea peremehe, et ta oleks armastatud ja vajalik. Loodame mõistmisele.