Kuldmündikomplekt "North America Big Five"

Paneme müüki kuldmündikomplekti, mis on pühendatud Yellowstone rahvuspargi asutamise 150. Aastapäevale. Meenerahade esiküljel on viis Yellowstone'i rahvuspargis elavat Põhja- Ameerikas levinud looma. Tegemist on ühe viimasema eksemplarikomplektiga, mille tagaküljel on lahkunud kuninganna Elizabeth II portree.

Yellowstone asutati 1. märtsil 1872. Niisiis on see mitte ainult USA, vaid kogu maailma esimene rahvuspark. Yellowstone hõlmab peaaegu 9000 km' suurust järvede, geisrite, kanjonite, jogede ja mägedega ala. Rahvuspark laiub koguni kolme osariigi (Idaho, Montana ja Wyomingi) territooriumil.

Yellowstone'is on uinuva vulkaani tipp, mis arvatavasti purskas viimati 2,2-0,6 miljonit aastat tagasi ja mis ongi moodustanud pargi ainulaadse, pilkupüüdva maastiku. Unikaalses rahvuspargis on hulganisti loodusimesid, hämmastavaid taime- ja loomariigi esindajaid. Hindamatu väärtusega Yellowstone’i rahvuspark on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Yellowstone'i rahvuspargi 150. aastapäevale pühendatud komplekt koosneb viiest kuldmündist. Kõikide kuldsete meenerahade tagaküljel on kuninganna Elizabeth Il portree; serva ääres kulgeb kiri: ELIZABETH II NIUE 2,5 DOLLARS 2022.

Komplekti esimese mündi esiküljel on Põhja-Ameerika suurim imetaja piison. Piisonid elavad tavaliselt karjades, mida juhivad vanemad emased. Nad on tavaliselt aktiivsed päeval ja õhtuhämaruses ning söövad niitudel aasta läbi 9-11 tundi ööpäevas.

Piisonid olid levinud Põhja-Kanadast Mehhiko keskpaigani, kus nad elasid karjadena steppides ja metsades. Kolonisaatorid on neid aga nende võrratu naha ja liha pärast massiliselt hävitanud. XIX sajandi alguses oli Põhja-Ameerika preeriates umbes 60 miljonit piisonit, kuid sajandi lõpuks oli neid alles vaid 800 - peamiselt reservatides. Tänu piisonite kaitseks loodud rangele programmile õnnestus nad väljasuremisest päästa. Praegu elab enamik piisoneid Yellowstone'i rahvuspargis.

Teise mündi esiküljel on koiott. Koiott on peamiselt Põhja-Ameerikas levinud kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv imetaja. Koiotid on huntidega väga sarnased, kuid neist kolmandiku vorra väiksemad. Nad kohanevad muutuvate keskkonnatingimustega kergesti ning saavad hakkama mitmesugustel maastikel: metsades, preeriates, kõrbetes, märgaladel. Koiotid satuvad sageli eeslinnadesse, parkidesse ja küladesse. Peaaegu kogu nende toit on endast välksemad loomad (väikesed imetajad, närilised, linnud, putukad). Nad soovad ka marju ja puuvilju ning inimeste toidujaätmeid ja ründavad koduloomi.

XX sajandi alguses, kui hundipopulatsion oli Yellowstone'is peaaegu välja surnud, elasid koiotid kuni seitsmest loomast koosnevates karjades. See on tüüpiline koiottidele, kes elavad piirkondades, kus jahipidamine neid ei ohusta. Hiljem, kui hunte hakkas juurde sigima, naasid Yellowstone'i koiotid oma tavapärasema eluviisi juurde, elades paaridena koos poegadega.

Kolmanda mündi esiküljel on baribal. Baribal on Põhja-Ameerika levinuim karuliik. Umbes pooltel baribalidel on must karvkate, kuid sna palju on ka pruune, heledaid ja kaneelikarva baribale. Need loomad söövad peaaegu kõike: rohtu, puuvilju, puukoort, mune, putukaid, kalu, põdravasikaid ja muid loomi. Neil on lühikesed ja kõverad küüned, mis võimaldavad neil puude otsa ronida. Aastatel 1910-1960. aastani oli pargikülastajate üks peamisi tõmbenumbreid baribalide toitmine, mistõttu baribalist sai Yellowstone'i rahvuspargi mitteametlik sümbol. Loomulikult harjusid loomad inimeste ja nende pakutava toiduga. Kuid julgeks muutunud karud vigastasid sageli inimesi või kahjustasid nende asju. Üldiselt on baribalid inimesele üsna ohtlikud. Erinevalt pruunkarudest söövad baribalid ka surnud loomi. Niisiis ei tasu teeselda surnut, et ennast baribali eest kaitsta - see võib lõppeda õnnetult.

Neljanda mündi esiküljel on hunt. Veel mõni sajand tagasi rändasid hundikarjad ringi peaaegu kogu Põhja-Ameerika mandril - arktilisest tundrast Mehhikoni. Ent XX sajandi alguseks olid hundid USA territoriumil peaaegu välja surnud. 1973. aastal otsustati hundipopulatsioon taastada. Üks ökosüsteeme, kus seda tehakse, on Yellowstone'i park. XX sajandi lõpus lasti parki Kanadast ja Montana osariigist toodud rohkem kui 40 metsikut hunti. Hundid on äärmiselt seltskondlikud loomad. nad on hästi kohanenud karjaeluks. Hundikari koosneb tavaliselt hundipaarist, nende poegadest ja eelmiste pesakondade huntidest. Hundikarjadele on iseloomulik liikmete hierarhiline jaotus: kõikides karjades on domineeriv isahunt ja tema kaaslane emahunt, kes saavad poegi. Hundid aitavad üksteisel jahti pidada (seetõttu suudavad nad rünnata suuremat saaki), kasvatavad koos hundikutsikaid ja hoolitsevad haigete karjaliikmete eest, Domineerivatele huntidele alluvad karjaliikmed näitavad oma allaheitlikkust end selili visates ja vastu maad surudes. Juhtub, et karja juht eraldab mässumeelsed karjast.

Viienda mündi esiküljel on põder. Yellowstone'i pargis on põtrade populatsioon rikkalik - umbes 15 000 isendit. Tohutute haraliste sarvedega põder on enim pildistatud loom kogu pargis. Tõsi, sarved on ainult isastel põtradel, kes hakkavad neid kasvatama pärast esimest eluaastat. Kasvavad sarved on kaetud paksu, pehme, sametise nahaga. Tavaliselt augusti alguses lakkab sarvede kasv. Siis hakkavad podrad sarvi katvat kudet kraapima ja sarvi teritama. Põdrad heidavad sarved maha kord aastas märtsi- voi aprillikuus. Omavahel kakeldes ristavad põdrad sarvi. Duelli võidab tugevam isane.

Palun huvi puhul kirjutada mulle. Eelistan käest-kätte üleandmist Tallinna või Pärnu piires, kokkuleppel mujal.